Anna edulugu hooldusosakonnast


Anna käed
Patsient hooldusosakonnast, nimetagem teda Annaks. Vanust 85+, pärit Ida-Virumaalt ja ta elab Jõhvi Haiglas juba ligi 2 aastat. Minuga rääksid Anna loost osakonna tegevusjuhendaja Margit ja hooldaja Jelena. Lisaks oli mul hiljem võimalus rääkida ka Anna endaga.

Väärikas eas lumivalgete juustega naine, mis olid kenasti kammitult külje pealt nalliga kinni. Pikk ja keeruline elu oli Anna näkku paljude kortsudega kirjutanud tema eluloo. Aga ta heledad silmad olid vastupidiselt terased ja samas lahked.

Anna elas varem üksi oma väikese aiamaaga kenas majas ja sai endaga ilusti hakkama. Samas tundis ta tihtipeale, kuidas ta paremas puusas oleks keegi nagu kraasiga kraapinud (kas ma ikka tean, mis on kraas? Teadsin küll). Vahest oli kraapimistunne väiksem, siis vahest läks see suuremaks ning mõnikord isegi tundus, kuidas terve ta parem pool oli kui nõelu täis. Ei osanud ta sellest midagi arvata ja polnud kellelegi kaevata ka, kuni ükspäev kukkus oma köögis kokku. Õnneks oli telefon lähedal ja Anna sai endale abi kutsuda. Ta sai insuldi.

Anne uus elu algas Corrigo Jõhvi Haigla hooldusosakonnas peale Ida-Viru keskhaigla kardioloogiaosakonnas viibimist. Ta oli a-kontaktne lamav haige, keda tuli toita lusikast, lisaks veel ebaadekvaatne ja nägi hallutsinatsioone. Sellest hoolimata oli temaga siiski mingisugune kontakt olemas, kuid ilmnesid kõne- ja mäluhäired. Istumasaamiseks vajas Anna aga abi. Lisaks tegid haiget II- III astme lamatised.

Raviplaan koostatud ja seega võis ravikuur alata. Tegevusjuht ja hooldaja selgitasid Annale iga toimingu juures, mis parasjagu toimub: täna on teisipäev, õhtu on käes, nüüd hakkame sööma, homme on pesupäev, kohe paneme Su riidesse jne. Annale see suhtemine meeldis, ta hakkas vastu suhtlema, iga kord jälle natuke rohkem.

Annal käis palju külalisi- pere ja naabrid. Nemad teadsid, et talle meeldis haiglaeelsel ajal lugeda ja ristsõnu lahendada  ning nad kandsid hoolt, et tal oleks nii värskeid ajakirju kui ka ristsõnu. Tasapisi tuli mõistus tagasi, algul meenusid seriaalid, mida ta kodus vaatas, siis perega seotud teemad ning seejärel muud maailma asjad. Annal tekkis soov terveks saada.

Tegevusjuhendaja Margit pani Anna istuma, hakkas temaga vetsus ja pesemas käima, motiveeris teda raamiga kõndima tulema ja niimoodi kordus see iga päev.

Selliste järjepidevate pisikeste, kahe aasta jooksul kätte võidetud edusammudega on tänaseks Annast saanud üks tragi ja terava mõistusega vanainimene, kelle tuju on hea, kes on aktiivne, tunneb maailma asjade vastu huvi. Kes kõnnib ise ja on käinud ka õues jalutamas. Tema nii kaug- kui lühimäluga on kõik korras. Televiisor teda ei huvita, kuid endiselt loeb ta lehti, lahedab ristsõnu. Nüüd aitab juba teisi patsiente.

Töötajad kirjeldasid Annat, kui väga korraarmastajat inimest, kelle riiulid ja voodi on alati korras, juuksed kammitud ja siis, kui tuuakse uusi riideid, valib tema just need kõige lillelisemad ja erksavärvilisemad. Talle läheb korda.

Küsisin ka Anna käest, et kuna päevad on siin pikad, mida ta meenutab, kui järjekordne päev teosammul venib. Esimese asjana kirjeldas ta sõjakoledusi, mida ta silmad noore tüdrukuna Narvas nägid, siis meenutab ta kohtumist oma tulevase abikaasaga, abiellumist ja laste sündi. Ning nõuka ajal salaja jõulude tähistamist, paksud kardinad akende ees.

Kui küsisin, et kuidas ta oma praeguse eluga rahul on, siis vastas ta, et on väga rahul! Ta on nii tänulik kõikidele töötajatele, kes nende puhtuse ja heaolu eest hoolitsevad (tõepoolest, seal ei olnud mingisugustki iseloomulikku lõhna, mõtlen endamisi). Alati on arstidel, õdedel, hooldajatel hea sõna öelda ja natuke mahti juttu puhuda. Ta lisas pisarsilmil, et siin töötavad täiesti haruldased inimesed- nende töö on nii rakse, kuid nad teevad seda alati hea tujuga ja kannatlikult. Samuti on söök väga maitsev. Ma olen väga tänulik.  

Kallistan Annat ja soovin talle head tervist. Näen, kuidas ta ei tahaks, et minema hakkan. Ise aga luban endale vaikimisi, et viin talle teinekord ristsõnu ja värskeid lehti. Trepist alla minnes silman koridori aknast maja tagahoovis kasvavaid õunapuid, mis ei lase oma raagus oste küljest krimpsus õuntel maha kukkuda...

*- nimi muudetud.